Iga algus on keeruline

Appi, kõik minu sisemaailma lihased valutavad. Teen silmad lahti ja tajun oma rampväsinud keha. Magamine ei ole mind kosutanud. Enne voodist väljumist mõtlen kolm korda kuidas seda teha. Ma suudan. Ma tean, et ma suudan. Kohvitassi võtan kätte kahe käega, et mitte kallist hommikunestet maha ajada. Käed on nii nõrgad. Istun diivani nurka ja vajun mõttesse. Ei, ma ei saanud peksa ega jäänud auto alla. Ma kaevasin maad. Kui kolisin maale ja rääkisin tuttavatele, et hakkan aeda pidama, siis oli täpselt kaks arvamust – sa oled lolliks läinud, ja oi kui vahva, see on nii mõnus. Poole juuni peale olen mõlema arvamusega nõus. Ma olen lolliks läinud ja see on nii vahva. Panen silmad kinni ja näen juurepuntraid silme ees. Siiski oli mul oluliselt romantilisem ettekujutus sellest iidsest ametist. Vaatan aknast oma armetut saavutust. Mul oli plaan. Kaevan kogu aiamaa käsitsi üles, mis see siis ära ei ole. Hakkan ühest otsast pihta ja nii see valmis saab. Kui lõin hargi maasse, siis mõtlesin, et huvitav, kuidas see nüüd siis käib. Õnneks tuli lihasmälust meelde kunagi lapsepõlves toimunud maakaevamise kogemus. Selg ees, rida realt. Nii äge, et ema mulle selliseid asju kunagi õpetas. Kaevasin ja kaevasin, aga ma ei olnud osanud arvestada linnatüdruku lihasvarudega. Esimese paari tunni pärast tundsin kuidas lihased hakkavad pingule tõmbuma. Ei jätnud järele, kaevasin, kaevasin, kaevasin. Nii lõputuna tundusid need minutid, ent põnevad. Juuri tundus nii vähe. Oh mind naiivset. Kui oleksin vaid teadnud, mis ees ootab. Peale 8-t tundi kaevamist oli selge, et üksi ma selle tööga hakkama ei saa. Tulin tuppa põdema. Oli vaja leida teine lahendus. Äkki mullafrees? Imekombel naabrimehel see va kaval riist olemas oligi ja juba ta põristas sellega mööda musta mulda. Proovisin ikka ise ka, alguses, et no pean ju hakkama saama. Masin ainult hüppas ja jurises. Mulle ei meeldi mitte hakkama saada. Piinlik oli ka lasta nii rasket tööd teisel teha lasta. Järgmisel aastal kaevan ikka ise, ehk olen siis juba tugevam. Tuleb tõdeda, et taimekasvatus on kohutavalt julm tegevus. Ma pole enam kindel, kas loomapidamine on julmem. Pidev võitlus ellujäämise nimel. Sipelgad, lutikad ohakad..., muudkui hävita, kaeva ja hävita. Kuhu jääb siis kasvatamine ;). Ahjaa, traatussid ka muidugi. Kõvad ja jälgid tegelased. Huvitav keda veel peaks hävitama. Mul on igasugu erinevaid tegelasi täis. Traatussiga tehti mind juhuslikult tuttavaks. Oleksin pidanud aimama, et mulle antakse märk. Veebruaris reisilt tulles avastasin tubaselt aaloelt villtäid. VILLTÄID. Pole elusees toataimel ühtegi kahjurit näinud. Need raskesti eemaldatavad putukad tulid mulle näitama, mis mind kõik ees ootab. Jagu ma nendest juurikatest sain! Tubakalehe leotisega kastmine ja piiritusega lehtede üle käimine viisid tulemuseni. Kunagi ei tea, mis sind ees ootab. Ühel hommikul olin teinud mõnusa plaani, et võtan rahulikult ja hakkan uuesti, eriti aeglaselt ja mõnuga korralikult ohakaid välja juurima. Pea iga päev on mul erinev arusaam ohakate vastu võitlemisest. Ma ei saa hakkamast kuni ma saan hakkamani. Täna oli selline päev, kus olin täis entusiasmi ja uskumist, et saan hakkama. Astun õue ja märkan kirsipuude otsas musti tompe. Lähemal uurimisel avastasin lehtede alt mustad pisikesed putukad. Taas tuppa telefoni näppima. Kuidas ometi oli vanasti, ilma googleta võimalik aeda pidada?! Selgus siis, et kirsitäid. Ongi olemas kohe sihuke eraldi sort, kirsitäid. Uskumatu. No mis siis ikka, redel, kott ja käärid. Päev otsa lõikusin noori võrseid koos täidega. Sain kolm suurt prügikotti, seljas jooksmas vastikusvõdinad. Need väikesed põrgulised ongi põhjuseks, miks aed ja kasvuhooned kubisevad sipelgatest. Sipelgas sööb ju täid. Laud oli kaetud ilmselt ka juba eelmisel aastal, kui mind siin veel ei olnud. Praeguseks hetkeks olen välja kaevanud kahest mitte väga suurest kasvuhoonest 9 sipelgapesa. Minu esimene kohtumine sipelgatega oli märtsis, kui suure tuhinaga sai kasvuhoonesse istutatud esimesed kaks salatitaime ja 4 redist. Järgmiseks hommikuks oli enamus lehti läind. Nagu niidetud ja juppigi ei olnud alles. Hakkasin siis asja uurima ja nägin paari sipelgat ringi siblimas. Tuppa googlesse. Kaneel pidavat sipelgad eemale hoidma. Suure õhinaga haarasin pudeli järgi ja raputasin mõnuga kaneeli laiali. Taimed kosusid ja kasvatasid uued lehed. Olin nii uhke enda üle, et näe, sain sipelgad peletatud. Ohh seda pimedat naiivsust. Need 9 sipelgapesa. Pealtnäha võib olla kõik rahulik. Ainult paar pisikest sipelgat rahulikult kõndimas. Siis torkad labida maasse ja seal nad on. Kui neid on märgatud, hakkavad nad paaniliselt sagima ja mune tassima. Väga võigas on neid labidaga välja kaevata ja samas loota, et nad mööda labidavart sind vallutama ei tule. Seljapeal miski sügeleb. Ei, need ei ole sipelgad, ma ei karda! Väga ei tahaks tegelikult teada, kui palju pesasid veel alles on jäänud. No äkki rohkem enam ei ole. Olen puistanud kaneeli, tšillipipart, kastnud tubaka ja rohelise seebi lahusega. Panin lõpuks ka peibutussööda topsi. Miski ei tundu aitavat. Tubakaseemned läksid igatahes nüüd mulda. Tundub, et see on üks asendaatu võitlustaim. Lugesin netist, et kapsast ja kaalikat on hea kasvatada katteloori all. Nii ma siis tegin. Mõne aja pärast kergitasin kaalikate peal olevat katteloori ja oma õuduseks nägin seal sipelgarada. JÄLLE SIPELGAD. Võtsin siis katteloori ära ja hoian hinge kinni, et kahjurid jätaksid minu kaalikad märkamata. Ühest nurgast ei olnud ühtegi taime tõusnud. Rohimise käigus avastasin sealt sipelgapesa. Jälle labidas, ämber ja käru. Tubaka ja rohelise seebi leotis. Aga ohakad, need jäävad ju rohimata! Seitsme peaga lohe Sa võtad ühe pea maha ja seitse tuleb asemele, ei tuhat. Mullafrees on tore küll, aga ohakajuurtest teeb ta hakkliha. Iga hakklihajupike saab pähe oma aju, ja hakkab täie hooga sind kollitama. Omast arust korjasin kõik juured välja, kui mulda kobestatud sai. Saabus esimene rohimine. Mina teen nüüd eriti korralikult, mõtlesin. No, et ei peaks enam ohakate pärast muretsema. Vaatan rahulolevalt musta mulda, kui olen sealt ämbrite viisi ohakajuuri välja kiskunud. Oh, eiiiii, paari päeva pärast on asi hullem, kui enne. Mida nüüd teha? Hakkan rahulikult otsast peale ja kõik kordub uuesti. Ja iga kord ma loodan, et no nüüd külll sain kõik kätte. Kuidas selle maa peal küll enne midagi üldse kasvatatud sai ja haritud maapind oli veel kordades suurem, kui praegu. Sööti jäänud maapind on samuti samatihedalt ohakaid täis. Ei olnud see mullafrees midagi nii kuri, kui räägitud. Ohakas on lihtsalt igal poool. Ma ei anna veel alla. Paganama mõnus on see tunne tegelikult, kui saad mõne eriti suure juure tervenisti kätte. Tahaks kohe maniakaalselt kihistada, muahahahahhaaa. Tegelikult ei taha ju neid tappa. Aga no mingu ja kasvagu teises kohas. Päriselt. Aitab. Kaduge mu aiast. Siiamaani on külvamine ikka see kõikse mõnusam. Kuidas lugesin päevi ja ootasin, et no millal juba võiks esimesed seemnepoisid ja tüdrukud mulda pista. 15 märts läks lahti. Alguses on kõik ilus, aga ... Külvasin 5-t erinevat tomatiseemet pottidesse. Peaaegu kõik seemned idanesid. Ohh seda rõõmu. Ühel hetkel hakkasid taimed järjest kollasemaks ja kollasemaks jääma. Lehtedele tekkisid veel heledamad laigud. Google. Ei tea, kas on ruughallitus? No igatahes sain aru, et olin taimi meeletult üle kastnud. Küsisin ikka enne nõu ka. Ema elab keskküttega majas ja mina ahiküttega. Ega siis saa erinevates kohtades sama palju kasta :) Nii me kogemustest õpime. Olles taimed peaaegu ära tapnud, hakkasid nad lõpuks siiski kosuma. Esimeste kurgitaimedega nii hästi ei läinud. Suure õhinaga oli vaja seemned liiga vara mulda panna. Taimed venisid, kidusid ja olid ülikollased. Hakkasid küll aknalaual isegi õitsema. Paar imepisikest kurki tuli ka otsa, kui olin nad kasvuhoonesse istutanud. Liigne külm ja varajane ogarus võttis nad siiski rajalt maha. Sama teed läks arbuusitaim. Ei olnudki öökülm, vaid 4 kraadi, aga otsa ta sai, või äkki oli lubatust külmem. Sama moodi õue istutatud suvikõrvitsa kaks taime. Tuleb ikka pigem oodata, kui tormata. Mulle meeldib teha ka igasuguseid eksperimente. Googlest lugesin talikülvi kohta, ja oli vaja kohe ka katsetada. Porru, basiilik, tomatid ja murulauk läksid 15-l märtsil niiske mullaga ja kilekattega külma kasvuhoonesse. Tundub tõesti, et nii nagu lubatud tulid tomatitaimed tugevamad, küll, aga idanevus on oluliselt väiksem. Kõrvits põllule nagu ameerikas näinud olin ja ruumi puudusel ka värskesse kompostihunnikusse, mille katsin tekstiilmultšiga. Kartul ilma vagudeta maha, nagu naabrimees soovitas. Erikujulised peenrad, et endal oleks lõbusam. Kes ütles, et peenar peab olema neljakandiline ja sirge ;). Siia sinna lilli vahele. Multšitud maasikad ja multšimata maasikad. Erineval ajal istutamine ja külvamine. Leotatud sibulad, leotamata sibulad. Leotatud herned, leotamata herned. Esimestel ei olnud küll mingit vahet. Teised tärkasid pisut kiiremini. Mul on lausa kaustik kuhu kirjutan üles, mis kuupäeval mis kuhu istuatud või külvatud sai. Therma tomatid nii kasvuhoonesse, kui ka õue. Olen kuulnud, et tomatit pidada saama ka õues kasvatada. On ju vaja ikka ise järgi proovida. Rõõmu pakuvad kõikvõimalikud kummalised seemned, mida varem iial märganud ei ole. Lillad porgandid ja redised, ümarad porgandid, herned, mida ei pea toestama, mammuttillid, spargel, salvei. Kokku saab suuur kogus kõikvõimalikke erinevaid tegelasi. See on nii inspireeriv, kui esimesed idulehed ennast välja ajavad. Siis on kõik veel hästi ja lootusrikas. Nad on nagu väikesed beebid, kes usalduslikult ennast mullast välja sirutavad. Nüüd on minu vastutus nende eest võimalikult head hoolt kanda. Aga ma ju ei tea aianudsest mitte midagi. Sibulaid istuta teineteisest 15cm kaugusele, rediseid 2cm, herneid 5cm kaugusele. Seemnepakkide peal on kirjas kaugused, aga kumb on taimekaugus ja kumb reavahe? Eks peab katsetama. Seemnepakkide arendajatele võiks küll anda idee, et palun tehke taassuletavad pakendid. Isegi minu nn hiigellaia suuruse juures jääb neid ikka järgmiseks aastaks ka järgi. Mugav oleks kindlalt pakk sulgeda. Respekt Olen nuusutanud aeda nii lühikest aega. Kuidas küll on aastatuhandeid meie esivanemad jaksanud seda rasket ametit pidada ja meile sööki ette anda. Ja tänapäeval ka. Pisut tundub ikka levinud olevat arvamus, et põllumees peab kergelt peast pehme olema, et muud ei oska. Rumal põllumees küll hakkama ei saa. Kasvõi väike vastik täi tuleb ja teeb sinuga üksnull, kui sa teda üle ei kavalda. Iga taim tahab erikohtlemist. Kui veel müügiks, siis peab ju vili ka kaunis ja suur välja nägema. Mina võin rõõmustada oma kõvera redise üle nagu väike laps, aga poest seda küll keegi ei ostaks. Hämmastav vastupidavus ja jõud. Respekt kõigile, kes päriselt oskavad ja teevad. Kuidagi ei julge öelda, et sain millegagi hakkama, nt sipelgad kasvuhoonest välja, sest nii kui tundub, et nüüüüüüd - lööb punane tuli varsti uuesti põlema ja hullemini kui enne. Lugesin ühel puhkehehtkel taas internetist tarkusi ja nägin kartuli muldamise jutu juures üht kummalist tööriista ja siis plahvatas – kolmnurkne kõblas! Olin hargiga ukerdanud neid mullata ja sealjuures korjata välja juuri. Tunne hakkas tekkima sama nagu maakaevamisega. Sellise tempoga jõuan sügiseks valmis, aga siis võib veidi vähe kasu olla. Võtsin siis kõpla kätte ja ohh kus töö hakkas edenema. Küll, et kõik juured ja kõblatud umbrohud jäid sinna muldamise mulla sisse. Eks saab näha kas on taas loodud hoopis uus katastroof või päästev efektiivne moodus. Vanuritele soovitati netis kartulite muldamise asemel katta need niidetud muruga. Tulemus pidi isegi parem olema, kui mullaga. Vaja ju kohe järgi ka proovida ja teha lisakatsetusi. Kui hein töötab, äkki töötab ka saepuru, nii said paar kartulit katsetuseks kohevad kraed. Mees niidab õues muru, et saaks teha ka vanainimeste katsetuse. Mis saaks olla meeldivam, kui vähem tööd. Täide tõrjumiseks hankisin huvitava loodusliku pudi, mida pidi ööpäev leotama ja siis lahjendama. Tegin kõik ettevalmistused ära, läksid aeda ja leidsin kurbuseks, et ka roosid on saanud täikahjustuse. Vajutasin pritsi päästikut ja sirts. Aaagh, seda pidi ju filtreeerima, meenub õudusega. Läks vähemalt kolmveerand tundi aega, et kogu ummistus süsteeemist välja saada ja kannatlikult segu läbi köögikäterätiku läbi lasta. Ma ei olnud enda üle just väga rõõmus, et sellise tühise pisiasja olin kahe silma vahele jätnud. Lõpuks sai masin uuesti tööle ja surmakuulutav segu täide selga lastud.