Iga algus on keeruline
Appi, kõik minu sisemaailma lihased valutavad. Teen silmad lahti ja tajun oma rampväsinud keha. Magamine ei ole mind kosutanud. Enne voodist väljumist mõtlen kolm korda kuidas seda teha. Ma suudan. Ma tean, et ma suudan. Kohvitassi võtan kätte kahe käega, et mitte kallist hommikunestet maha ajada. Käed on nii nõrgad. Istun diivani nurka ja vajun mõttesse. Ei, ma ei saanud peksa ega jäänud auto alla. Ma kaevasin maad. Kui kolisin maale ja rääkisin tuttavatele, et hakkan aeda pidama, siis oli täpselt kaks arvamust – sa oled lolliks läinud, ja oi kui vahva, see on nii mõnus. Poole juuni peale olen mõlema arvamusega nõus. Ma olen lolliks läinud ja see on nii vahva. Panen silmad kinni ja näen juurepuntraid silme ees. Siiski oli mul oluliselt romantilisem ettekujutus sellest iidsest ametist. Vaatan aknast oma armetut saavutust. Mul oli plaan. Kaevan kogu aiamaa käsitsi üles, mis see siis ära ei ole. Hakkan ühest otsast pihta ja nii see valmis saab. Kui lõin hargi maasse, siis mõtlesin,...